Et kõik ausalt ära rääkida, siis millalgi 1980. aastatel ilmus kadunud humoristilt Kalju Kassilt raamat “Teeme ise seteropilte”. Olin selle ajal keskkoolis ja üsna innukas fotohuviline. Lugesin raamatu hooga läbi ja mõeldud-tehtud – hakkasin pildistama. Sellel ajal liikus pisut ka Ida-Saksa slaidifilme. Mõte oli võimas: pildistan slaididele ja lasen suurelt ekraanile. Aga selleks oli vaja polaroidfiltreid. Just neid parasjagu müügil polnud. Pole hullu, sest Kalju Kass õpetas sedagi, kuidas ise filter valmis teha. Natuke keemiat, tublisti pusimist ja … peakski valmis saama.
Asi osutus siiski oodatus raskemaks, sest üks kemikaal, mida vajasin kandis nime polüvinüülalkohol. Aga oli parasjagu Gorbatšovi kuiva seaduse aeg. Joodi mida iganes alates liimidest kuni aknoolideni. See viimane oli suisa härrasmeeste naps. Eks mine siis kuskile kemikaalide poodi küsima polüvinüülalkoholi. Hindav-põlglikud pilgud müüjatelt mind ei häirinud, aga vajalikku kemikaali ma ei saanudki.
Järgnes paar aastat kangelaslikus Nõukogude armees ja siis veel aastake ülikoolis ja ühtäkki oli Tartu kaubamajas lai valik polaroidfitreid. Voila! Hakkasin meisterdama. Laenasin ühe projektori juurde. Tulemus mulle siiski ei meeldinud. Selgus, et kui võtta lihtalabane lastele mõeldud стереоскоп, saab hoopis parema tulemuse.
Aastad läksid, pilditegemine jäi unarusse ja need stereoslaidid vajusid tolmukihi alla. Vahel näitasin neid oma lastele, mõned korrad ka sõpradele. Üks neist pillas korra: pagan võtaks, kas siis kaasaegse tehnikaga ei saa midagi samasugust arvutis valmis nikerdada.
Ja aastad läksid endiselt.
2009. aasta kevadel murdis gripp mu korralikult lapiti. Vedelesin voodis, laps, kes oli samuti haige, hakkas painama, et tahab neid pilte sealt torust vaadata. Ja siis tuli see sõbra lause meelde. Pagan võtaks, kas siis tõesti ei saa. Tarisin rüperaali enda kaissu voodisse ja hakkasin netist uurima. Tuleb välja, et saabki. Aga siis peaks tegema sellised sini-punased pildid, mida Kalju Kass ka kirjeldas. Neid nimetatakse anaglüüfideks. Prillid tellisin Saksamaalt (noh, jah, mõni kuu hiljem jagas A le Coq neid kampaaniakorras). Tarkvara on tasuta ja fotoaparaat olemas. Praeguseks on mul kogunenud paar tüsedat albumitäit anaglüüfe.
Panin siia siis ka ühe oma esimestest piltidest. Tunnete selle kohe ära, sest värvid on tal tublisti teistsugused. Ja kelle prillid olemas (näiteks õllepakiga kaasa tulnud) võib guugeldada sõna anaglyph – luban teile võimsaid elamusi.
NB! Neeme Kook valiti kursuslaste poolt parimaks fotograafiks kursusel "Digipildid Koolielus 2".
